You don't know how it feels to be misunderstood.

  Päevad lähevad vaikselt ja mulle tundub, et ma ei tea, kuhu ma suundun. Kõik on tume maa. Miks üldse mõelda tulevikule? Miks unistada? Miks loota? Igaüks teab seda vastust, sest ainult see viib edasi. Eile käisime Siljaga klubis, Teele oli ja see blond tüdruk, kellega kunagi ammu suvel Tamula rannas poisse sodisime. Ja ma ei mäleta ta nime, aga eile oli veel meeles.. Cristin! Vot. Tuligi meelde, kuigi selleks kulus 2 minutit. Mis minuga toimub?!? Keidy ja ta sõbranna hüppasid ka läbi. Tantsida oli tore, aga mingi hetk hakkasid mu põlved valutama ja ma läksin istuma. Vaatasin lihtsalt inimesi ja mõtlesin. Ma mõtlesin minevikust, olevikust tulevikust, endast, teistest, muusikast. See oli hea tunne - ju siis olid head mõtted.

  Ma kardan.. Kardan armuda ja jälle haiget saada. Niivõrd väga kardan.Seega ma ei oska mitte midagi teha. Ma ei oska käituda õigesti. Ma kardan isegi iseennast.

  Nii hea. Hakkasin jälle solaariumis käima. See päikse ootamine hakkab juba närvidele käima. Mõtlesin, et võiks juba saada päevitada, aga ei. öösel on isegi miinuskraadid veel! Seega otsustasin solli kasuks. Ostsin endale kreemi, mis peaks sisaldama aineid, mis toodavad kehas endorfiini. See peaks tegema hea tunde ja eile peale solli oligi palju mõnusam, D-vitamiin ikkagi ju. Täna lähen uuesti, ostuöö on ja äkki saab veits odavamalt päevitada, kui juhuslikult kõik ajad täis pole ja 2h ootama ei pea. Homme lähme Rutsiga isa juurde ja siis laupäeval tulen arvatavasti tagasi Tartusse Sin Cityle.

Adios.