Sad-sad world.

Ma tunnen end nii kehvasti, et ma ei suuda isegi endale aega pühendada. Ma tunnen ennast teiste seltskonnas halvasti, et ma ei kuulu kuhugi ning ma olen tühi koht teiste jaoks. Samuti ei suuda ma ka millestki rääkida, mis juttu edasi viiks. Mul pole kedagi, mitte meeste mõttes vaid sõbrannade/sõprade mõttes. Kõik on kuskil laiali ning mina üksi. Ma ei teagi enam, mis tähendab sõprus, sest tugevat sõprust, seda ei ole - mitte kellegagi. Ma ei oska enam olla. Lihtsalt laman ja vahin tühjusesse, olles oma kurbusega üksi. Ma ei suuda isegi teha seda, mis mulle meeldib. Ma olen täiega liimist lahti.

Who told your life wasn't worth the fight?