Jah, seda küll. Aga kes nõnda otsustas?

Katkendeid raamatust "Ajasilmus"

"Jah, seda küll, aga kes nõnda otsustas?" Vastus kõlab peaaegu alati nõnda: "Ma ei tea." Miks peame alistuma "normidele", mille lähtekohta me isegi ei oska määrata? Aga nõnda teeme me kogu aeg. Edasi: "Miks peaksin seda tegema või uskuma?" Mis põhjusel peaksin seda normi järgima? Vastus kõlab alati umbes nii: "Just nõnda peadki tegema, sest kõik toimivad samamoodi." Nii et ma pean seda tegema? Kes seda ütleb? Mina olen Lõputu Ainus, mina ei pea tegema ega uskuma midagi, mida ma ei soovi. Ega teegi seda. Veelgi parem, ära esita küsimusi - tea ainult vastuseid. Võin oma kogemusest öelda, et kui olete kord nõudnud, et "normid" pälviksid teenitult koha teie elus, siis taipate, missugust mõttetut jama on dikteeritud teie mõtetele ja käitumisele. Normide norm on tavaliselt see, et need osutuvad lolluseks.

Wilson Bryan Key tabas täpselt märki, kirjutades: "Lapsepõlvest peale põhieeldustega programmeeritud, alateadlikult toetatud ideid peetakse tavaliselt endastmõistetavaks. Alati kui eeldused pinnale ujuvad, tuleb neis kahelda." Eeldused - kujundatud uskumustest tulenevad vahetud reaktsioonid - on vangistatud reaalsuse ehitusplokid. Ja mis on "normaalne"? Kes selle määrab ja millest lähtudes? See, mis on ühe meelest normaalne, ei tarvitse seda teise jaoks olla. Sellest, mida üks geniaalseks peab, arvab teine sootuks teisiti. "Normid" on ainult uskumused, mis on kordamise kaudu vaidlustamata omaks võetud. Ja kas tõesti peaksime laskma neil oma elu üle valitseda?

Peame väljendama oma ainulaadsust ega tohi lasta ennast mõjutada kellegi teise arvamusest, missugused peaksime nende arvates olema. Kartus väljendada oma ainulaadseid arvamusi ja elustiili tuleneb pelgusest, mida arvavad meist teised inimesed: ema, isa, sõbrad, naabrid ja töökaaslased... Pole midagi, mida meie ei jaksaks saavutada, kui oleme otsustanud, et miski ei peata meid. Niisiis kirjutab mõni ajuinvaliidist kirjanik, et ma olen hull. Niisiis usub mõni ajuinvaliidist lugeja seda ning naerab tänaval minu üle. Ja siis? Oluline oleks ainult see, mida minu reaalsus mõjukaks peab, aga see pole nõnda. Jahvatagu nad pealegi, kes sellest hoolib? Mina olen mina ise, ma olen vaba.

Igaüks, kes püüab oma reaalsust ükspuha mil viisil teisele peale suruda, on psühhofašist ja Matrixi treener, samuti kõik need, kes loovutavad oma unikaalsuse säärasele sisendusele. Esimene samm vabaduseteel, millega pääseb mõjuvõimust, on keeldumine kuuletumast neile, kes ütlevad teile, mida tuleks mõelda ja oma eluga ette võtta. Kui neile ei meeldi teie valik, siis tehku nad midagi muud. Pole oluline, mida teie vanemad, sõbrad või kaaslased teie valikust arvavad. Oluline on ainult tõsiasi, et te olete teie ise, mitte aga see, kelleks keegi teine käsib teil hakata. Miks peaksime vaevama ennast sellega, kuidas reageerivad need, kes isegi ei austa, meie õigust olla see, kes me tahaksime olla?... Kui palju inimpotentsiaali on suletud tõkke taha, millel seisab kiri: "Aga mida inimesed arvavad, kui ma seda ütlen või toda teen?" Jätke see sinnapaika ja andke endale vaba voli. Lihtsalt tehke seda!!! Jah, võite märgata, et ammused "sõbrad" tõmbuvad teist eemale, kuid ilmub terve hulk uusi. Ja mis siis? Vahva.

Ma proovin kõike põnevat, ja kui see mulle ei meeldi, siis jätan selle kordamata. Ja kui see on mulle meelepärane, siis teen seda nii sageli kui iganes soovin. 

"Surm(-teadmatusehirm)" on kõigest unenäost ärkamine ja seda ei tarvitse karta.

Pole mõtet süüdistada kedagi teist selles, mis meile oma elus ei meeldi; me ise vastutame selle eest. Kandke seda vastutust ja lakake teisi - ning ennastki süüdistamast ning oletegi astunud pika sammu vabaduseteel... Selle kõige laastavam väljendusvorm on oma hädades teiste süüdistamine. Seda tehes tunnistame, et teistel on võim meie elu ja meie loodava reaalsuse üle.

Kõikide teiste vabadus on meie vabadus. Kui ühelgi inimesel puudub vabadus, mis on teistel olemas, siis pole keegi vaba. Taas küsin, kuidas nad saaksid seda olla? Killuke vabadust pole veel vabadus. Sõnavabadus ei ole ainult teiste vabadus öelda, mis peaks olema meile vastuvõetav. See on türannia. Sõnavabadus tähendab oma mõtete väljendamise vabadust, sõltumata sellest, kui vastumeelsed need võiksid teiste arvates olla... Te kas usute sõnavabadust või ei usu. Kui ise vabalt räägitakse, aga seejuures teiste vastumeelseid arvamusi maha surutakse, siis pole see sugugi sõnavabadus. Igaüks, kes üritab kellegi teise mõtete vaba väljendamist takistada, on mõjuagent, ning tuleb teada, et nende enesepetmine viib fašistliku orwelliliku riigi poole, ehkki nad ise väidavad vastupidist... Neile petetud inimestele tuleks mainida mõnda põhitõde: kui räägitakse araabia või islami ekstremismist, siis tuleks samamoodi rääkida ka juudi ekstremismist ja terrorismist. Vastasel juhul ei ela me vabas ja ausas ühiskonnas. Kui võib rääkida, et ametlik ajalooversioon on õige, siis on inimestel õigus ka öelda, et ametlik versioon ei vasta tegelikkusele. Teisiti ei elaks me vabas ja õiglases ühiskonnas.

Kui keegi ässitab vägivallale kellegi vastu või õigustab lasteahistamist, siis tahan ma seda teada, mitte aga lasta sel toimuda salaja kulisside varjus, kui enam pole võimalik midagi ette võtta.

Meie vajame ainult ühte "seadust": teha seda, mis meile meeldib, kahjustamata seejuures teiste vabadust. Kui te sellele mõtlete, siis pole teisi seadusi tarviski, ning kõik mahuks lihtsa nimetuse alla - Lugupidamise seadus.

Vaat, mis on "armastus": kõige tasakaal.

Mõtle, et sa oled õnnelik ja niiviisi juhtubki.

Friedrich Nietzsche: Sina, kes sa koletistega võitled, pead tähele panema, et sa ise ei muutuks koletiseks.

Ja kui sa vaatad liiga kaua sügavikku, siis hakkab sügavik sindki vaatama.

Kui sageli oleme näinud, et "kurjuse" taunijad muutuvad ise taunitava peegliks. Vaadakem näitena vasak- ja parempoliitikuid. Äärmusvasakpoolsed vihkavad äärmusparempoolseid ja vastupidi. Ent mõttelt kui ka meetodilt on nad üks ja seesama. Vihkamine, vaenulikkus ja kättemaksuiha on hinge vähktõbi. Kui me neid tundeid kogeme, siis kes on ohvrid? Meie oleme. Sihtmärgid võivad vahvalt elada, teadmatagi, mida me neist arvame, meie aga haudume omas mahlas või turtsume vihast. Viha ja vaenulikkus on koos hirmuga ülim enese kahjustamine. On aeg neist vabaneda ning näha neis illusioone, nagu need ongi.

Buckminster Fuller: "Te ei muuda kunagi midagi, võideldes olemasoleva reaalsusega. Millegi teisendamiseks ehitage uus mudel, mis muudab senise iganenuks."

Siin me sibame Ajasilmuses nagu orav rattas, uskudes "aega", mida ei eksisteeri. Mida kiiremini me edasi "liigume", seda nobedamini me "läheme" "tagasi", kuigi tegelikult ei lähe me kunagi kuhugi. Kui naljakas. Meie keha "sureb" ainult sellepärast, et me seda arvame. Me tunneme valu ja põeme haigusi ainult sellepärast, et nõnda me mõtleme. Me vananeme sellepärast, et seda usume. Põrkame peaga vastu kõva seina, mis ei saa olla kõva; me lööme varba vastu lauajalga, ehkki laud on illusioon ja varvas samuti. Me kardame tulevikku, mida ei olegi. Me kahetseme olematut minevikku. Me pelgame tundmatut, kuigi oleme Kõiketeadjad. Korrakem hiina tarkusesõna: "Kui kõik on kord lõpetatud ja kõikidele küsimustele vastatud, siis pole muud teha, kui maha istuda ja lõbusalt naerda."

"Kõik on hea ja kui praegu polegi, siis see tuleb, sest lõpus on alati nõnda."