Head esimest märtsi!

Kas ma tõesti mõtlen tõsiselt seda lauset? Lubage naera. Ma olen nii pettunud. Pool kuud on möödas ja ei ühtegi märki minu "sõpradelt." Ahjaa, mul ei olegi neid.. ja kelle peale on mul vihane olla? Ainult iseenda, et ma ei oska suhelda, väärtustada inimesi ja kõige tähtsam, meelde jätta ja mäletada olulisi asju. Ainus arvestatav inimene minu elus on Elisa (Exu ka, aga ma tunnen, et ma olen üleliigne tema elus). Aga fakit, tal on kvaliteetaeg Vardoga praegu ja ma olen lihtsalt üksi. Üksi on hea elada, mul pole kunagi igav, aga ma tunnen end pidevalt üksikuna.. Aga samas, parem ikka kui arvustava vennaga elada, kes iga mu sammu kommenteerib või naerab selle üle. Olen proovinud seda positiivse mõtlemise asja ja olla üle sellest, enesekindel olla. No eii, kui 20 inimest jätab tulemata minu sünnipäeval ja pooled neist ei andnud isegi teada... Okei-okei, saan aru, kui plaanid juba tehtud, AGA kui nüüd juba kaks nädalat on järjest kinni, et ei saa minuga isegi kuhugi välja minna... Ma ei viitsi olla üleliigne ja end igale poole toppida ja pinda käia. Kirjutasin oma ürituse seinale, et kes tulla ei saand, see otsigu mind ise üles. Seda pole kahjuks keegi teinud, mis teeb mind veel kurvemaks. Sest kutsusin siiski sünnipäevale inimesed kes on(olid) mu jaoks mingil moel erilised(välja arvatud kaks tsikki, keda oleks rohkem tahtnud tundma õppida)

Aga mis ma ikka rohkem ütlen, sain vähemalt oma seest selle välja. Palju edu inimestele, kes loevad seda postitust rõõmuga, karma's a bitch.