make today better than yesterday

MA NII ARMASTA SEDA KLEITI! Kust ma sellise saada võiks? :)

Don't wait for the perfect moment, take the moment and make it perfect!

Nii hea on vahepeal argipäevast põgeneda :)

suddenly i don't feel so insecure.. ANYMOOORE

Hakkasin jälle rockitaolist muusikat kuulama, blink 182, sum 41, my chemical romance, põhilised, mis olnud on. Nii 5 aastat tagasi sai neid kuulatud :D ---

Ja nüüd kõik 20ndal Sadamateatrisse mind vaatama :D Missiis, et esinen ainult ühe tantsuga, sest ma ei viitsi kostüüme teha :D Mul on vaja leiutada ainult musta värvi rinnahoidja koos kaunistustega ja siis on valmis, aga ma pole alustanudki :D Pole poodi jõudnud veel. --- Keegi tegi kunagi sellise asja, et kirjutas 100 fakti enda kohta. Peaks ka seda tegema :D Ehk teengi, aga eraldi postitusena, spontaanselt kõik kirja nii palju kui torust tuleb :D Seniks aga teile lugemist Kandee Johnsoni mõttemaailmast:

You don't need to make sure your life is perfect before you start to follow your dream, start to not care what others think, start to realize that you DON'T NEED SOMEONE TO MAKE YOU HAPPY- You NEED TO BE HAPPY AND THEY CAN JUST ADD EXTRA HAPPINESS! No one wants to date or be with someone that thinks they are miserable unless they are with someone- YOU HAVE TO BE HAPPY BY YOURSELF FIRST!

My grama always said: "You were born without them and were fine!" 






Krässu ^^,

every memory of walking out the front door

Täna tahaksin ma rääkida koolist. Me kõik peame seal käima, kas siis vähem või rohkem, kuid sellest meil pääsu pole. Mõne jaoks on see ebameeldiv kogemus, teise jaoks jälle positiivne ja meenutamist väärt.

Minu jaoks on omamoodi eriline tähendus põhikoolil. Kui meenutan aega, mil see kõik oli reaalne, siis pean kahetsusega tõdema, et sellest pole enam midagi järel. Mul on kahju, et teed on lahku läinud mulle kunagi väga oluliste inimestega, sest inimesed on ikkagi need, kes teevad koolist kooli. Samas, on mul jälle hea meel, et ei pea iga päev kohtuma inimestega, kes tekitavad ainult negatiivse emotsiooni. Aga miks just eriline tähendus? Sellepärast, et ma ei saa lahti igatsusest, tunnen puudust vestlustest klaveriõpetajaga, me võisime lobiseda ükskõik millest ja naerda ükskõik, mille üle. Tunnen puudusest meie tsikkide seltskonnast ja Anust, kellega need kõige paremad mälestused tekkisidki. Kuigi on ka asju, mida kahetsen ja teeks teisiti, siis tagasi aega kerida ma ei tahaks.

Päikest tiibadesse,

Krässu

Mitte keegi teine ei saa seda sinu eest teha.

Jätka selle tegemist, mida sa arvad oma südames just SINU jaoks õige olevat.
Lase oma unistustel hirmudest suurem olla ja oma tegudel sõnadest valjem olla.
Ela oma valikute, mitte juhuste järgi.
Tee muutusi mitte ära too vabandusi.
Ole motiveeritud, mitte manipuleeritav.
Tööta  õnnestumise nimel, mitte lõpulejõudmise eesmärgil.
Kui on valida, siis kuula oma sisehäält, mitte teiste segadusseajavaid arvamusi.
See on sinu teekond ja vaid sinu teekond. Teised võivad seda sinuga koos sammuda, mitte teha seda sinu eest.


(allikas: .http://hingemaailm.com/2012/04/10-lihtsat-motet/)

Kunst ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha.

Sünnipäevalaps võta veel üks naps :D

Eelmine reede käisin exusexu sünnipäeval, superäge oli :) Sai rääkida ja tundsin end hästi :)

http://www.youtube.com/watch?v=WK4nSH71PzI väike videomälestus :D

SEE REMO POOOS 1:19 AJAB MIND NIIIIIIIIIII NAERMA :D :D
Tervitused kõigile sünnipäevalistele :D

MA OLEN NIIIII FAKING PISSED OFF.

MA OLEN NIIIII FAKING PISSED OFF.

Läheks praegu kallale kellelegi.. seda ilmselgelt siis teoorias, praktikas ei hooli ma sellest niiväga. Hakkame siis lugu rääkima, mis mind nii närvi ajab.. Kõik algas millalgi jaanuaris kui hakkasin lisaks Sansaara kõhutantsule ka Duendes käima.. Kõik oli äge ja tore kuniks ma sain aru kui mõttetud Sansaara tunnid on, sest seal on koguaeg üks ja sama tehnika, tempo on aeglane(ühte liigutust tehakse ilustatult ~5 minutit) ja inimesed ei ole eriti sõbralikud. Võibolla on asi selles, et mina ei ole nendega väga sõbralik, aga see on juba uus teema. Aga käisin ikkagi Sansaaras edasi, sest, mida rohkem trenni, seda parem, ja mida rohkem kõhutantsu trenni, seda rohkem ma arenen. Tunnistan, et tegin neid igavaid liigutusi seal suht tüdinenud näoga ja ükskord kui mul põlv valutas ja ei olnud tuju väga teha, siis istusin niisama maha ühe tantsu harjutamise ajal ja kui õp. küsis, et miks ma ei tantsi, siis ütlesin, et mulle ei meeldi see tants. Aga kui ei meeldigi, miks ma ei või siis tõtt rääkida? See oli umbes 2 nädalat tagasi. Siis eile käisin Sansaaras jälle ja tegime üht harjutust, kus peab kikivarvukil olema ja ma ei suuda hoida tasakaalu hästi, alati pea iga harjutuse ajal hakkan kõikuma kui peab varvaste peal olema (aga teised inimesed ei hakka). Siis harjutuse ajal ma ütlesin omaette, no ma ei saa no, siis õpetaja kuulis seda ja ütles, et saad küll, hoia selg sirge, ütlesin, et ma hoian, aga ei saa, siis ütles jälle, et saad küll, hoia end sirgelt. Siis ma läksin küll närvi ja ütlesin suht nõmeda tooniga, et "Sina ei tea ju midagi minu kehast" Seejärel pani ta uue loo ja ütles, et nüüd on improvisatsiooni aeg ja ütles mulle kurjalt, et "Tule, räägime" Kogu juttu ma ei mäleta, sest ma enamusega ei nõustunud kuigi ise noogutasin kaasa, et saan aru jne. Pmst ütles mulle, et: Sa ei pea siin käima kui sulle minu tunnid ja miski ei meeldi, küll sulle ei meeldi punane kostüüm, siis ei meeldi lilla, kui sina tead kõike kõige paremini, siis sa ei pea siin käima, siis ütlesin, et ei tea ju.. vastas: ütlesid ju, et mina ei tea midagi(sai valesti aru mu endisest lausest, kus ma ütlesin, et ta ei tea midagi MINU KEHA kohta) See on kaks erinevat asja. Väga rõve tunne oli, justkui oleksin väike laps ja õpetaja käest pahandada saanud, sest tema arvates on miski vale, mida mina olen teinud. Edasine tund ma olin alguses suhteliselt tujutu, pigem isegi negatiivse tujuga, aga lõpus tantsisin neid tantse nii nagu nad oleksid mu viimased tantsud seal.. ja mis hiljem selgub.. siis olid ka.

Kohe pärast Sansaara tunni lõppu suundusin Duendesse, seal oli kõik palju mõnusam ja positiivsem, sain oma tuju enamvähem tagasi ja seal räägiti mulle ka, et Duende õpetaja kunagi töötas Sansaaras, tegi neile isegi logo, aga millegipärast visati D õpetaja S-st välja ja igatahes nende suhted ei ole head(iga loll saab aru, et miskit seal toimus)

Ja siis täna Duendes, asi mis mind kõige rohkem närvi ajas. Õpetaja ütleb kohe esimese asjana, et "Mõned teist käivad kahes kohas korraga, rääkisin täna(või eile..vahetpole kuna) õpetaja Riinaga, et nii on ebaeetiline ja nüüd peate valiku tegema, sest mõlemas kohas korraga te ei saa käia" Mul oli, et MIDA KURADIT!? EBAEETILINE???!? Eelmine aasta käisin ka kahes kohas, Riina teadis seda, miks siis keegi ei öelnud, et EI TOHI KÄIA.. No muidugi selle jutu peale mina trennis kohe ütlesin nii: "Kas ma tohin midagi öelda? Ma läksin eile Riinaga tülli ja mina sinna enam ei lähe" Õpetaja kohe küsis, et miks tülli läksid? Vastasin: "Ma ütlesin midagi, millest Riina valesti aru sai ja ta ütles mulle, et ma ei pea enam seal käima kui mulle ta tunnid ei meeldi" L vastas: "No siis pole valikut raske teha." Aga kas ta seda teab, et üks tüdruk käib veel Sansaara lehvikute tunnis...

Nüüd mõtlen, et miks ma üldse seda ütlesin.. pugeda tahtsin või? Algusest peale on mulle tundunud, et ma olen Leenale vastumeelt, just sellepärast, et ma Sansaarast olen. Ja kui ta rääkis trennis, et meid(ehk siis neid) kutsuti Sansaara peole esinema, siis rääkis ta Sansaarast küll väga halbade sõnadega ja mõni trennikaaslane "kinkis" mulle kurje pilke.

BLÄÄ, ma läksin nii närvi, vahepeal mõtlesin isegi, et tulen siis mõlemast kohast ära, aga see on ju hobi, miks peab niimoodi kaklema? Miks ei tohi käia mitmes kohas, mis KURADIMA seadused need on?? KADEDUSE SEADUSED VÕII?

Nüüd olen küll,

Kurikiishu

Olen tablett - võta mind kolm korda päevas.

X

Nii mõnusad on need õhtud diivanil koos Brettyga. Mõned lõpetavad üksikuna ja kassiga, mina aga alustan. :P Ma polegi varem niimoodi eriti bloginud, et mis tegin, kus olin, aga võiks ju alustada :) Alustame reedest, big Tallinna sõit ootamas ees. Sain õmblejalt oma kleidi kätte, superilus on. Ma loodan, et ma seda ikka kanda saan, kuigi ta päris ohtlik on :D Kõik asjad pakitud ja ise sätitud, hakkasin Tallinna poole liikuma, võtsin 4 inimest ka peale, kelle netist leidsin, 25€ pole paha piletiraha :D Jõudsin siis suure seiklemise peale Merka juurde, peale seda kui gps oli juhatanud mind ühte hoovi, kus olid sellised jäävaalud, et mu auto põrkus nii neile külje pealt vastu kui põhjaga, väga jube oli ja seal kitsikus veel ümber keerata - kordades jubedam :D Õhtul tuli üks vana tuttav külla Merka juurde ja siis mingiaeg liikusime Kanal2-te Päris chill stuudio, tõehetke tool oli põhiteema, kahjuks pilti ei jõudnud teha. Nightchat siis algaski ja möödus üsna igavalt minu jaoks :D Ma ei saa aru, kes on need inimesed, kes helistavad sinna ja räägivad tundideviisi juttu. Kaks venda helistasid kordamööda ja pakkusid sõnamängusõnu, ehtsad titad :D Tagasisõit oli jube, sõitsin ühele taksole peaaegu ette ja gps pani jälle vigast. Back to Merka's place, jube ikkka kui külm tal seal on, ehtne Alaska. Sai kuidagi tekkide sees magatud ja lõunaajal üles ärgatud ning oma mõnnasid seriaale vaadatud, mida ma tänu oma Elisa netipulgale tõmmata enam ei saa. Merka magas poole 7ni õhtul ja siis hakkasime tegutsema. Sättisime ja läksime linna, pidime jõudma Räägu pessa, aga kuna gps jälle valesti juhatas, siis ma ei suutnud enam.. Nutsin pool tunnikest ja võtsin end kokku, midagi pidi ju tegema. Sõitsime siis gpsi järgi edasi, kuni leidsime Selveri, kuhu üks tuttav pidi ka tulema.. Läksime süüa ostma.. ja noo, kuidas on see võimalik, et Tallinn on suur, poode on palju ja ikka peab oma eksiga kokku juhtuma mingis suvalises Selveris. Seees käis selline pesumasin, et täitsa närvi ja hulluks ajas. Eriti tore oli küsimustele "kuidas läheb" nutuse näoga vastata. ....fast forward... Õhtul läksime Viimsisse, kus Ermo sõbranna elas, seal oli väike mõnus istumine, mängisime vallatut aliast ja flirdimängu :D Superhea seltskond, kus sai arutada igasugu maailma teemasid - bueno. Tagasi jällle varajastel hommikutundidel ja magama jälle kella 6 ajal :D Hommikul Merkale ilusad ripsmed ja tuld Tallinnast. Sain 4 inimest ühinema, äga suur tung oli ja ma tõstin hinda. Pidin ühed tsikid Balti Jaamast peale võtma, aga nad ei võtnud kõne vastu kui sinna jõudsin, 4 korda helistasin, see oli piir ja 8 minti ootasin. Mul on ka ego ja ta sõitis koos turboseatiga minema. Oiiii, ma olin omastarust umbe tark, et oskan kesklinnast sõita Ülemisteni, aga nii ei juhtunud, sattusin kuhugi tundmatusse kohta, kuigi ma ei tea, kuidas see võimalik oli, jälle Selveri parkla ja gps abiks.... Ei tea, kas seal oleks ka teda näinud... Finally Ülemistes ja kaks inimest liitusidki. See jutuajamine.. üks positiivsemaid kogemusi viimase kahe nädala jooksul ja mul on millegipärast üsna hea tunne sees, but wait... I'm not gonna tell :P

Taastun toidumürgitusest, eile oli niiii jube olla. Ma pole 4-5 aastat oksendanud ja eile oleks pidanud peaaegu oksendamisest ära lämbuma. Vuihhh, lõunakeskuse hiinakasse ma enam  K U N A G I  ei lähe. Terve sisikond valutab, ma loodan, et homseks on juba kõik väga bueno.. Või siis juba tänaseks õhtuks, sest 2,5h trenni ootab ees, skippida kohe üldse ei tahaks, kuigi eile pidin. Praegu pean ripsmehooldusesse minema, eemaldasin endal kõik vanad ära.. no ma ei saa aru, miks minul hakkavad silmad kipitama otsekohe, kuigi teistel ei hakka. Ja veeel üks tore uuudis, emps tõi megapalju ägedaid ja erinevaid Marabou shokolaade Rootsist. Söön end shokolaadiks kui keegi mulle appi ei tule :D

It's revolution in paradise.

Head esimest märtsi!

Kas ma tõesti mõtlen tõsiselt seda lauset? Lubage naera. Ma olen nii pettunud. Pool kuud on möödas ja ei ühtegi märki minu "sõpradelt." Ahjaa, mul ei olegi neid.. ja kelle peale on mul vihane olla? Ainult iseenda, et ma ei oska suhelda, väärtustada inimesi ja kõige tähtsam, meelde jätta ja mäletada olulisi asju. Ainus arvestatav inimene minu elus on Elisa (Exu ka, aga ma tunnen, et ma olen üleliigne tema elus). Aga fakit, tal on kvaliteetaeg Vardoga praegu ja ma olen lihtsalt üksi. Üksi on hea elada, mul pole kunagi igav, aga ma tunnen end pidevalt üksikuna.. Aga samas, parem ikka kui arvustava vennaga elada, kes iga mu sammu kommenteerib või naerab selle üle. Olen proovinud seda positiivse mõtlemise asja ja olla üle sellest, enesekindel olla. No eii, kui 20 inimest jätab tulemata minu sünnipäeval ja pooled neist ei andnud isegi teada... Okei-okei, saan aru, kui plaanid juba tehtud, AGA kui nüüd juba kaks nädalat on järjest kinni, et ei saa minuga isegi kuhugi välja minna... Ma ei viitsi olla üleliigne ja end igale poole toppida ja pinda käia. Kirjutasin oma ürituse seinale, et kes tulla ei saand, see otsigu mind ise üles. Seda pole kahjuks keegi teinud, mis teeb mind veel kurvemaks. Sest kutsusin siiski sünnipäevale inimesed kes on(olid) mu jaoks mingil moel erilised(välja arvatud kaks tsikki, keda oleks rohkem tahtnud tundma õppida)

Aga mis ma ikka rohkem ütlen, sain vähemalt oma seest selle välja. Palju edu inimestele, kes loevad seda postitust rõõmuga, karma's a bitch.

They see me rollin'

Minu 2 unistust on täitumas :) Ma olen nii õnnelik :) varsti näeme Purde tänaval, mu kallid sõbrad :)

You took the breath out of me ,

Mõnus reede õhtu üksi kodus. Polegi selliseid ammmmmuuu olnud. Kuradima mõnus, kuulan vanu laule, mida ma mõni aasta tagasi fännasin, nostalgitsen, pahandan Brettyga, uurisin veits filmi The Opus(sarnane the secretiga)
Igapäevaelust ka siis inimestele, kellega ma eriti ei suhtle :D Arenen edasi, töötan, käin rohkem kõhutantsus, püüdlen oma eesmärkide poole ja elan päev korraga :p mul läheb väga suurepäraselt ;)

..cause I got something to believe in...!

Aitähh mu kallitele sõpradele!