habibi, je t'aime

Olla õnnelik - see on teekond, mitte sihtpunkt. 25. aprillil oli see minu kirjandi viimane lause. Uskumatu, et 13 aastat on möödas sellest kui ma astusin esimesse klassi, tundmatusse maailma täis kurjust ja ebaõiglust. Tagantjärele meenutades ma vihkasin Vastseliina Gümnaasiumis veedetuid aastaid just nende narrimiste, ülbikute ja õpetajate pärast. Aga enamasti ma ei sallinud neid inimesi seal. Seda kitsarinnalisust ja väikse koha kadedust. Mul on palju inimesi, kellega ma veel läbi saan sealt ja ma olen selle üle väga tänulik, et ma suutsin nendega sõbraks jääda.

Ma olen märganud, et inimeste elus on väga vähe tänulikkust. Ollakse rahulolematud selle üle, mis neil on ja unistatakse sellest, mida neil ei ole. Õnneks ma olen aru saanud, et endaga rahulolu ja armastus on need, mis viivad edasi. Ma olin kunagi väga ebakindel ja just ebakindel oma otsustes, ma ei usaldanud iseennast. Hetkeseis on selline, et ma olen endaga väga rahul ning see on tulemusi andnud - ma armastan oma elu. See on nii hea ja mõnus, eriti praegu. Mis siis, et mul pole kõike, mida tahaks või kõikide valdkondadega ei saa päris rahule jääda, siis mul pole sellest midagi, ma olen ikkagi õnnelik.

Inimesed, NAERATAGE ROHKEM! Sest naeratus teeb teid ilusamaks. Kui lisate veel kauni rühi, pika sammu ja enesekindla hoiaku, siis oletegi vastupandamatu :)

Krässu