laughing in the rain

Noniii, ma ei tea enam, millest kirjutada. Ei oska sõnu ka ritta seada. Mõtlesin, et kirjutan oma tunnetest, aga see saaks jälle mingi negatiivne postitus siis, sest hetkel on nii segased tunded paljudes asjades ja tegevustes. Teisipäeval Tallinnast tagasi tulles sain ühe kutiga häälega, kes rääkis mulle, et tal peab elu olema 3 kuud vähemalt ette planeeritud, et siis teab, et kõik sujub. Ma hakkasin mõtlema, et mul on vastupidi, ma ei planeeri kunagi midagi ja kõik toimub spontaanselt. Tuleb, mis tuleb - küll hakkama saab. Aga mulle ei meeldi enam see mõtteviis millegipärast. Tahaks planeerida, aga ma ei tea, selle alustamine tundub nii keeruline. Ma olen üsna kahevahel, mida minu mõistus tahab ja mida minu alateadvus tahab. Hetkel tahan ma seda, mida mu mõistus ütleb, aga kui ma selle saan, siis ei saa teostada seda, mis alateadvuses on. Keeruline - eks?! Ja kui arvestada The Secreti põhimõtteid, siis alateadvus võidab. Aga ma ei taha seda, seega pean saama mõistuses oleva asja alateadvusse. See on nii keeruline ja sellest mõtlemine ajab natuke iiveldama isegi.

Andke ideid, millest kirjutada - julgelt kommentaaridesse :D