there is just too much that time cannot erase

Kõik on nagu teistmoodi.. Ma olen selle koha täitsa unarusse jätnud. Pole üldse aega olnud, kõike vaja teha, kõike tahtmist teha. Praegu on siis pool tundi vaba aega.. pärast seda lähen bussi peale ja maale isa juurde. Homme on ju isadepäev.

Tunne, et ma ei oska millestki kirjutada, varieeriub tundega külluslikult kirjutada. Kõigest oleks rääkida, samas nii vähe aega on. Ma pean oma loo ümber kirjutama - mulle pole vaja ebaõnnestumisi ja kartusi.

And in the night we will wish this never ends.

Ahjaa, "potentsiaalne blogimaterjal" juhtus kolmapäeval kirjanduse tunnis. Õpetaja palus mul luuletust ette lugeda, tõi mulle raamatu, lugesin ära ja siis võttis raamatu ja kõndis klassi ette. Samal ajal kui ta selja keeras, märkasin ma väga kahtlast putukat ta selja peal ringi kõndimas:D Viisin ka Kristjani tähelepanu putukale ja me hakkasime täiega naerma:D Kasvas teooria, et õpetaja on oma lemmiklooma kodust kaasa toonud ja kui putukas ära kadus, siis järelikult läks ta pessa tagasi(juustesse):D
Tegelikult on kuidagi tujutu olek..
Eilse päeva kõrghetk oli olukord: Krissu emps tegi Ruudile sünnipäevaks selle ülihea kringli, aga Krissu jättis selle koju ja mina hullult tahtsin seda. Sebisime Tomi seda ära tooma linnast Suworka. Samal ajal kui Krissu emaga telefonis rääkis ja mina Tomiga, siis tekkis arusaamatus, et Krissu ema oli juba väljas ootamas ja Tom ei leidnud üles seda kohta. Siis ütlesin Tomile, et karju. Siis karjuski: KRINGEL!? Krissu kuulis seda oma telefonist ja veel minu telefonist ka. Oi kuidas me naersime, Krissu kukkus veel maas istudes pikali ka naeru kätte ja mul pisarad voolasid, sest see oli nii naljakas kuidas ta karjus Krissu emale KRINGEEEL:D

Tegelt kell on juba palju ja sõnad on otsas,
Krässu.