doooon't bother, i'll be fine, i'll be fine, i'll be fine, i'll be fine, ye

Hey, soul sister!

"Ainus eesmärk elus on... surra!" ütles mind pealekorjanud mees. Kui nii oleks, siis miks me üldse elame? Ma võiks praegu nüüdsama leida viisi kuidas oma eluküünal kustutada.. Aga ei... Ma tean, et minu elu on elamist väärt ja ma tahan saada osa küllusest, mida elus kogeda saab.

Tänapäeva tarbimisühiskonnas käib võidujooks selle nimel, kellel on surres rohkem asju. Meile surutakse peale arvamust, et mida rohkem on meil asju, seda õnnelikumad me oleme. Kuid kas on ikka nii? Kas asjad teevad õnnelikuks? Ma mõtlen just seda, "kui sul paha tuju on - mine poodi - luba endale midagi ja hea tuju on tagasi nagu võluväel" - loosungit.

Ma saan kindlalt väita, et see minu puhul ei tööta. Lähen poodi, võtan esimese ettejuhtuva asja, äkki teeb õnnelikuks? Jõuan koju, pole asjaga midagi peale hakata ja tuju on veel halvem. Nüüd on vastuvaidlemise kord.. Aga kui ma olen juba mingit asja väga kaua tahtnud? Kas siis ei teegi mind selle ostmine õnnelikuks? Võibolla teeb - aga kui sul paha tuju on teise asja pärast, siis seda mingi mõttetu asja ostmisega, (mis kohe katki võib minna, ära kaduda või varastatuks osutuda,) küll ei leevenda!

Ma tean - mulle on vaja mõningaid asju, sest koleda ja maitsetuna ringi käia ka ei saa, aga ma ei taha ju, et inimesed märkaksid ennekõige mu asju ja siis alles mind. Näide: uhke mimm, kes magab mehega tema auto(raha) pärast(kas seda tsikki üldse huvitaks see mees ise?) 

Ma tahan head välimust, aga selleks on mulle vaja igasugu hooldusi, trenne, head toitumist, pesumasinat. See kõik tekitab hea olemise, mitte kuldkõrvarõngad või uus käekott. Vaja on asju/tegevusi, mis mu elule funki juurde annaks, mitte mu tuba kuhjaks. Tarbime tegevusi, mitte asju.

Seega.. saage oma asjadekultusest üle :D:D Mina hakkan juba saama. Veel paar head mõtet ja ongi "uus mina" valmis :D

Aga tegelt olen viimasel ajal üsna negatiivne olnud. Täpselt selline tunne nagu oleks minu mõtetes fail: "All the things that could go wrong" ja ma mõtlesin selle peale täna.. Miks nii on? Mida ma saaksin muuta?

Teisele küsimusele oskan vastata, aga esimesele..? Vot, see on juba pähkel! Eks ma hakkan siis muutma ja äkki tuleb mingilmoel ka esimesele küsimusele vastus? :D

Truly splashy,

Kräshulicious

let there be light

Oi, kuidas tahaks nii paljust kirjutada, aga ei ole aega.. ja kui on aega, siis on suur väsimus peal. Tõesti võiks päevas mõni tund rohkem olla.

there is just too much that time cannot erase

Kõik on nagu teistmoodi.. Ma olen selle koha täitsa unarusse jätnud. Pole üldse aega olnud, kõike vaja teha, kõike tahtmist teha. Praegu on siis pool tundi vaba aega.. pärast seda lähen bussi peale ja maale isa juurde. Homme on ju isadepäev.

Tunne, et ma ei oska millestki kirjutada, varieeriub tundega külluslikult kirjutada. Kõigest oleks rääkida, samas nii vähe aega on. Ma pean oma loo ümber kirjutama - mulle pole vaja ebaõnnestumisi ja kartusi.

And in the night we will wish this never ends.

Ahjaa, "potentsiaalne blogimaterjal" juhtus kolmapäeval kirjanduse tunnis. Õpetaja palus mul luuletust ette lugeda, tõi mulle raamatu, lugesin ära ja siis võttis raamatu ja kõndis klassi ette. Samal ajal kui ta selja keeras, märkasin ma väga kahtlast putukat ta selja peal ringi kõndimas:D Viisin ka Kristjani tähelepanu putukale ja me hakkasime täiega naerma:D Kasvas teooria, et õpetaja on oma lemmiklooma kodust kaasa toonud ja kui putukas ära kadus, siis järelikult läks ta pessa tagasi(juustesse):D
Tegelikult on kuidagi tujutu olek..
Eilse päeva kõrghetk oli olukord: Krissu emps tegi Ruudile sünnipäevaks selle ülihea kringli, aga Krissu jättis selle koju ja mina hullult tahtsin seda. Sebisime Tomi seda ära tooma linnast Suworka. Samal ajal kui Krissu emaga telefonis rääkis ja mina Tomiga, siis tekkis arusaamatus, et Krissu ema oli juba väljas ootamas ja Tom ei leidnud üles seda kohta. Siis ütlesin Tomile, et karju. Siis karjuski: KRINGEL!? Krissu kuulis seda oma telefonist ja veel minu telefonist ka. Oi kuidas me naersime, Krissu kukkus veel maas istudes pikali ka naeru kätte ja mul pisarad voolasid, sest see oli nii naljakas kuidas ta karjus Krissu emale KRINGEEEL:D

Tegelt kell on juba palju ja sõnad on otsas,
Krässu.

The scent.

Tartu jääb mulle väikseks. Ma tahan kõike avastada. Tahaks suuremas linnas elada, kus kõike põnevat on. Mul tekkis nägemus sellest, millisena ma oma tulevikku tahan :)