Päev skisofreenikuna

            Ärkasin täna vara, kui silmad lahti tegin ei suutnud enam neid sulgeda ja kui korraks proovisin magama jääda, siis ei olnud seda und enam kuskil. Tundsin, et silmad on küll väsinud, aga see polnud piisav, et uuesti magama jääda. Tõusmiseni oli poolteist tundi aega. Käisin pesemas ja hakkasin edasi lugema raamatut poisist, kes kaotas mõlemad oma vanemad ja nüüd on narkomaan. Aeg läks palju kiiremini, isegi liiga kiiresti. Kiiruga sättisin end valmis. "Tule ruttu," ütles ema. Jooksin alla ja istusin autosse. Isa ja ema olid väga elevil, aga mina ei suutnud olla. Jõudsime kontserdimajja ja lukustasime auto uksed. Ukse juurde kõndides kuulsin: "Kuku!" Vaatasin kiiresti selja taha ja nägin varju põõsa taha minemas. Tundsin suurenevat ärevust, jälgisin paremale ja vasakule, üles ja alla, aga mingit märki polnud. "Miks tal tuleb alati tuju ennast näidata siis, kui ta tahab?" Jõudsin lava taha, tehti grimm ja soeng. Ootasin koos teistega oma korda lavale minna. Samal ajal koguaeg tundes, et ta on siin, ta teab, ta näeb. Mu nimi hõigati ja terve saal plaksutas. Istusin klaveri taha ja alustasin Mozarti Fantaasiaga. Olles sissejuhatuse ära mänginud nägin eemal tulesid ähmaselt vilkumas. Natukese aja pärast oli see ähmasus aina selgem. Ja siis ma nägin teda jälle. Ta pimestavalt eredad silmad õgisid lausa mind. Ma tundsin külma tuuleiili. "Ära tapa mind!" karjusin. Ta tuli aina lähemale, ning järjest jäisemaks muutus. Katsin pea kätega, aga tundsin ikka tema külma hingeõhku. Terve saal ahhetas, ma teadsin, et nad on temaga mestis. Tundsin endal neid õelaid pilke, mis muutusid järjest kurjemaks. Tema hingeõhk hakkas juba mu juukseid külmutama, ta kombitsad silitasid mu käsi nii nagu tahaks kohe neid õgima hakata. Ma karjusin täiest kõrist: "Võtke ta ära, võtke ta ära" Ma hakkasin jooksma... "Kus sa jooksed, kallis?" ... "Aiiiii!"

            Avasin silmad. Ema ja isa olid mu juures. "Sa kukkusid trepist alla, sul on jalaluumurd ja mõned haavandid peas" Olin ikka veel segaduses. Kõrvades külmetas. Siis mulle meenus. "Kus ta on? Ema, ega ta voodi all pole? Ukse taga? Ema, palun vaata!" Ema ei kuulanud mind, ta seisis ikka veel mu juures ja ei liigutanud varbaidki. "Kullake, kõik on korras," lausus ema. "Kedagi ei ole siin," kostis isa selle peale. "Ärge valetage mulle! Miks te teete mulle nii! Ma ei taha surra!" Isa lausus: "Keegi ei taha sind tappa, siin on sõbralikud arstid, nad teevad kõik, et sul parem oleks." "Eiiiiii," karjusin. Arst tuli palatisse koos rohelise kandikuga, kus olid tabletid. "Ma ei taha!" röökisin. Kuid arstid ja vanemad said minust võitu. Järsku läks kõik uimaseks, suur uni tuli peale. Ema ütles, et läheb isaga kohvi jooma, et tulevad kohe tagasi. Oodates jäin ikkagi magama, kuigi ma ei tahtnud. Ärkasin, kõikjal oli pime. Akendest paistis õrn kuuvalgus, tundsin jahedust, tõmbasin teki rohkem endale peale, aga ikkagi oli külm. Jahedat õhku tuli järjest rohkem. "Kes akna lahti jättis?" pobisesin, aga keegi ei kuulnud mind. "Igatsesid mind?" Võpatasin. "Mida sa tahad minust? Jäta mind rahule!" "Kuidas oleks üks tükike kõrvast, varbast või kõhust?" "Ära teee!" Ta tuli aina lähemale, ma ei saanud joosta, olin voodisse aheldatud oma kipsis jalaga. Tuhat mõtet käis peas läbi, et mida võiks teha, et teda tappa, aga ma ei suutnud teostada ühtegi neist. Tema hingeõhk lämmatas mu ja ma tundsin, et surm on lähedal...

            Ärkasin täna vara. Kui silmad avasin ei suutnud ma enam magama jääda. Poolteist tundi oli veel ärkamiseni aega. Närvitsesin veidi oma eelseisva esinemise pärast. Raamatut lugedes jäin mõttesse: Äkki ta tuleb?


26.10.2009