Liigne negatiivne otsekohesus on mu teine nimi.

Ei teagi, mis tunne on peale seda kui lootus on purunenud. Õnneks see lootusekiir ei saanud nii suureks paisuda, et mu hinge kõrvetaks, aga sellest hoolimata on tuju kõikuv.

Jaanipäev oli mõnus. Sai naerda, laulda, tantsida, lõke oli ka! Mulle meeldis üle pika aja lõbus olla. Klassimöllul ei läinud üldse. Vahepeal ma lihtsalt ei viitsi. Tean küll, mida teha, et mul lõbus oleks, aga viitsimisest jääb puudu. Nagu inimestega suhtleminegi, ma ei viitsi. Kergem on öelda mhmh, mhmh ja siis omi mõtteid edasi mõelda. Hakkan vist introverdiks muutuma.