Armastus võidab kõik.

On hetki, mil võib ennast oimetuks naerda, aga on ka hetki, mil nukrusest maa alla vajuda tahaks. Mis see on, mis toimub? Millegi puudus? Ei.. tegelikult on see kõik minu sees. Millest osa on välja lastud, aga osa on veel minu sees. Ma tean, milles probleem, asi on selles, et ma ei väärtusta ennast, ma ei usu endasse nii nagu võiks. Kindlasti mingil määral ma teen seda, aga skaala jääb 60-65% vahele ja seda ei piisa kui maksimum oleks 101%, mida saavutada. Mul tuleb õppida ennast armastama just sellisena nagu ma olen, aga kuidas ma tean, milline ma olen ja kes ma olen? See on nii raske, kui mu ümber on nii palju mõjutajaid. Muidugi kõige targem oleks mitte teistest inimestest välja teha, aga ma vajan enda ümber inimesi, kellest hoolida, kellega midagi koos ette võtta. Hetkel on ajutine periood, kus kõik on segamini ja ma ei tea, mida teha ning kuidas ma kõigega hakkama saan, millega mul on vaja ja millega ma tahan hakkama saada. Lõppude-lõpuks loksub kõik paika ning armastus võidab kõik.

Mariliga füüsika tunnis tegime avastuse, et Kikknibul on sama särk seljas sest, et ta nibud pole veel pluusi sisse auku kõrvetanud. Aga mis siis saaks kui keset tundi kõrvetaksid nibud pluusi sisse augu ja nähtavale tuleksid kullast bling niburõngad? :D