Witty weird.

Vaatan ammuste klassikaaslaste pilte tutipäevast ja mõtlen, et ka mina oleksin võinud seal olla ja kerkib väike kahetsushelk, et ma sealt ära tulin. Läksin ja unustasin inimesed, kellega olin tugevalt seotud. Kas mu elu on tõesti selline, et kui mu ellu tuleb inimene, oleme sõbrad veidi ja siis vajub ta minevikku, unustustehõlma? Nagu paneks ma ta laekasse, kust aegajalt vaatan, kuidas tal läheb, aga puutuma ei julge minna. Ma tean, et kõik mu elus on ajutine, miski pole jääv ja see tekitabki küsimuse: Kus ma olen? Kuhu ma suundun? Ning mida paganat ma teen?

Mul ei ole sõpru, võibolla asi polegi üldse selles, et mul neid pole. Mul on väga palju tuttavaid, kellega võiks aretada midagi sõprusetasandile, aga ma ei tea kellega ja kuidas. See otsus on kõige-kõige raskem. Tahaksin nädalavahetusel kutsuda väikest seltskonda enda poole, aga tõesti, ma ei tea, keda kutsuda. See on juba teada-tuntud asi, et paljud ei saaks tulla, keda ma kutsuda tahaks. Ma mõtlen, et keegi ei hooli minust, aga keegi ei saagi minust hoolida, kui ma ise nendele oma hoolivust välja ei näita.

Ma pean oma elus midagi kardinaalselt muutma! Ja kiiremas korras!

Confession

Ma tahan endale sõbrannat, kellega koos aega veeta, mitte mõned korrad kuus vaid peaaegu iga päev, ma tahan jagada oma rõõme ja muresid ning vastu saada sama. Ma tahan, et me oleks teineteisele olemas reaalselt, mitte ainult mõtetes. Me avaksime end üksteisele ja teeksime koos lõbusaid asju ning meil oleks oma saladused ja hobid. Selline tunne nagu tahaks jälle 14 olla, mil selline sõbrannatamine oli moes. Ma igatsen seda, kuid kes ütleb, et praegu ei või olla selline sõbranna, kellega kõike koos teha? Ma ei usu, et see on pelgalt tahtmine, pigem vajadus.

Täna hommikul mõtlesin: "Millega saaksin ma tänasesse päeva rohkem rõõmu tuua?" Ning vastamise unustasin ära. Ning tänu sellele polnud ka rõõmu. Ega kui praegu mõelda, siis ei oskagi ideid luua.

Krässu.

Armastus võidab kõik.

On hetki, mil võib ennast oimetuks naerda, aga on ka hetki, mil nukrusest maa alla vajuda tahaks. Mis see on, mis toimub? Millegi puudus? Ei.. tegelikult on see kõik minu sees. Millest osa on välja lastud, aga osa on veel minu sees. Ma tean, milles probleem, asi on selles, et ma ei väärtusta ennast, ma ei usu endasse nii nagu võiks. Kindlasti mingil määral ma teen seda, aga skaala jääb 60-65% vahele ja seda ei piisa kui maksimum oleks 101%, mida saavutada. Mul tuleb õppida ennast armastama just sellisena nagu ma olen, aga kuidas ma tean, milline ma olen ja kes ma olen? See on nii raske, kui mu ümber on nii palju mõjutajaid. Muidugi kõige targem oleks mitte teistest inimestest välja teha, aga ma vajan enda ümber inimesi, kellest hoolida, kellega midagi koos ette võtta. Hetkel on ajutine periood, kus kõik on segamini ja ma ei tea, mida teha ning kuidas ma kõigega hakkama saan, millega mul on vaja ja millega ma tahan hakkama saada. Lõppude-lõpuks loksub kõik paika ning armastus võidab kõik.

Mariliga füüsika tunnis tegime avastuse, et Kikknibul on sama särk seljas sest, et ta nibud pole veel pluusi sisse auku kõrvetanud. Aga mis siis saaks kui keset tundi kõrvetaksid nibud pluusi sisse augu ja nähtavale tuleksid kullast bling niburõngad? :D

Jess!

Oma korter, täitsa minu nimel. Puiestee 77, 3-toaline vennaga kahepeale. Täna tegime lepingu ära ning sisse kolime arvatavasti selle nädala lõpul, kui aega saab. :D