Üksindus

Isegi kui mind ümbritsevad inimesed, tunnen ma ikka ennast üksikuna. Olen pidevalt üksi ning pole kedagi, kellega midagi ette võtta. Ma tahan endale sellist sõbrannat, kellega teha koos kõike. Äkki pean ma seda teekonda üksi käima? Aga ma ju ei taha. Kõik on millekski vajalik, aga ma tõesti ei taha nii. Täna istusime väikse kambaga mõisa aidas, algul Krissuga, siis tulid Freddy, Kadri, Janeli, Christo, Priit +1, Eveli, Johanna. Ja mul oli ikka tunne, et tegelikult olen ma üksi. Ajutiselt olen küll koos Daire, Marili või Krissuga, aga ikkagi tunnen ma ennast üksi. See hirmutab mind, teeb kurvaks ja nukraks. Selline tunne, et keegi ei mõista mind ega saa minust aru ja kui ma midagi ütlen/teen, siis hakatakse kritiseerima. Jep, sellest saabki ainult vingumise blogi, äkki õpin sellest midagi?

Oeh x 5273485.

Kõik mu elus on ajutine, ka see üksindus. Võiks ainult see kiiremini ära lõppeda.

Ma avastan üha enam, et siin maailmas on nii palju lolle inimesi ja tarkade leidmisega ei saa ma hakkama, sest praegustel tarkadel, keda tean, on minust eelarvamused ja nad ei kavatsegi neid muuta.

Tegelikult ei tea ma ise ka, kes ma olen. Kas ma olen see, kes ma tahan olla või olen ma see, mis on tegelikult minus olemas sügaval sisimas? Et sellele küsimusele vastust leida, tuleb analüüsida seda, kes ma tahan olla ja seda, mis on peidus minu sees. Ma tahaks sellele küsimusele vastust. Kuid mida see mulle annaks? Mida see minult ära võtaks. Vastust eelviimasele küsimusele päris täpselt ei tea, võibolla annaks, võibolla mitte kuid see ei võtaks minult mitte midagi ära.

       When you're gonna wake up and fly?