Muutuste aeg.

Kõik meie elus on ajutine. Vastsündinu on see, kellel sündides midagi ei ole. Surres kaovad kõik väärtused. Miks me siis püüame kokku ajada midagi suurt, midagi enneolematut, kui võiksime lihtsalt elada hetkes vabalt? Kõik, mis meile on antud, meilt ka võetakse. Kes seda ei usu, peab oma elule järele mõtlema ja küsima, kui kauaks anti meile meie esimest tõelist sõpra? Ta võib meil küll sõbrana alles olla, aga kas ka tõelisena? Kui kauaks elasime me oma esimeses kodus? Kas meie esimene tuba oli jääv? Kui õues on külm ja varbad külmetavad, siis tuppa sooja saades tundub külmus ajutine. Ning peagi tuleb suvi, mis on jällegi ajutine. Nagu ka meie asjad, soeng või riietus. See loetelu oleks lõputu ja igaüks saab mõelda juurde seda, mis talle kõige kiiremini meelde tuleb. Aga fakt on see, et absoluutselt kõik on meie elus ajutine. Mõni asi on lihtsalt pikemaks, mõni lühemaks ajaks meile antud.

Nädalavahetusel käisin isa juures maal. Reedel sinna ja pühapäeval tagasi. Ikkagi oli mingi tõrge, mis ei lasknud vabalt suhelda. Aga kuidas ma saaksingi, kui ma pole seda teinud? Esimene õhtu me lihtsalt vaatasime Rutsiga Discovery't ja chillisime, laupäeval käisime mootorsaaniga vanaema pool 5 km eemal. Päris jube oli kohati, kui Ruudi nö põllu peale läks, aga õnneks püsis ta enamuse ajast tee peal. Vanaema juures pannkooke maasikamoosiga  nautida oli tore ja juttu ajada ning pusle ääri sobitada. Tagasitulles just enne "kodu" mõtles Ruudi, et on äge ja sõidab teelt kõrvale heinamaa peale. Ma karjusin, et Ruudi, eii! aga ta ei kuulanud ning varsti ümber me olimegi. Suht naljakas, kui välja arvata see, et lumi oli paks ning tikkus saabaste sisse. Õnneks sai ta saani välja sealt ja sõitsime hoovi peale. Õhtul käisime saunas, mõnus soe tunne. Ning täna, pühapäeval, tulime ära. Isa tõi meid linna, tee peal küsis arvutite kohta. See oligi ainus normaalsem diskussioon, mis meie vahel oli see nädalavahetus. Võrus natuke olin ja siis tulin häälega linna. Sain ühe naljaka onuga kiiresti peale ja otse kesklinna. Õues oli tapvalt külm ning mu varbad olid päris jääs. Õhtupoole tuli Renee mulle külla ja rääkisime igasugustest asjadest. Nüüd mõtlen, et peaksin magama minema, et välja puhata, aga unemati pole üldse mind oma järjekorda pannudki. Terve öö ka üleval ei tahaks olla, siis on homme zombie olek. Homme käin Sikil külas ja reedel tuleb Krissu Tartusse;)

Im off,

Krässäss