Postitused
Kadedus on üks vingemaid vaimseid taparelvi. Kadedus on tingitud sellest, et inimene arvab, et teine saab midagi teenimatult. See on valeteadmine, sest mitte keegi ei saa midagi ilma, et ta seda tasakaalustama ei peaks. Kui inimene sellest aru saab, kaob tal põhjus kadestamiseks ja sellega astub ta ise kadestajate maailmast välja nii, et ta muutub kadestajate jaoks kättesaamatuks, püüdmatuks, olematuks. Kadedus ründab/blokeerib energeetiliselt pead ja kaela, tekitades pingeid ja valusid nendes piirkondades. Näiteks raskustunne või pinge kuklas annab märku sellest, et keegi mõjutab oma tahtega teie tunnetusliku nägemise e kolmanda silma tahtepoolt. Tulemuseks on see, et te ei suuda luua loogilisi sidemeid sündmustest ja teil on selline tunne, et pea ei võta (nupp ei noki).
Inimene, kes kadestab teise vaimuandeid aga ei tee midagi selleks, et enda omasid arendada, hakkab kadestatava loomingut maha tegema. Selleks on tal vaja autoriteetseid tõestusi, et otsida ja leida relv, millega oma oponent maatasa teha ehk lolliks tembeldada. Enda arendamine jääb järjest enam unarusse ja ta ei saa kunagi tegelikku hingelist rahuldust sellest, mida ta teeb. Mida kauem ta jätkab, seda rohkem kaotab ta usu endasse ja sellega ka ümbritsevasse maailma. Tulemuseks on skeptitsism. Skeptikute ja kadedate kohta on tore vanasõna: „Karavan läheb edasi... ja koerad hauguvad". Äärmuslik skeptitsism on nii enda kui teiste mürgitamine, mis varem või hiljem lõppeb skeptiku sepsisega.
Kui inimene ei suuda oma kadedust välja elada või sellest loobuda, tiheneb see energia õeluseks.
Tuleb teadvustada, et mõte on tegu. Me kas tahame või ei taha, aga oma mõtete eest vastutame ikkagi. Suvalise teo määrab selle tagamõte. Hiljem, kui rohkem areneme, hakkame vastutama ka oma mõtte taga oleva tagamõtte eest, et miks me üldse selliseid mõtteid mõtleme.
(Aigar Säde)
